Heidi Maiberg: sunniviisiline deradikaliseerimine on tulutu tegevus
Artikkel ilmus esimest korda 14. aprillil Novaatoris. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa.
Äärmusliku islami tõlgenduste toetajaid ja vägivaldsete terroriorganisatsioonidega liitunuid on võimalik toetada ühiskonda naasmisel selgus teadustöös. Kuidas selleks vajalikke toetustegevusi korraldatakse, mis on deradikaliseerumine ja organisatsioonist eemaldumine ning milliseid meetodeid kasutavad Euroopa riikide spetsialistid oma töös äärmuslastega, uuris Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane Heidi Maiberg.
Iraagi ja Süüria aladel tegutseva terroriorganisatsiooniga ISIS liitus 41 490 inimest ligikaudu 80 riigist.[1] Teadlaste sõnul oli 2019. aasta seisuga naasnud nn pühasõja tandrilt 8200 inimest, kellest 29% leidis tee tagasi Euroopasse.[2] Praeguseks võib naasnute arv olla suurem. Sellegi poolest on oluline teadvustada, et paljud ISIS-ega seotud inimesed ootavad siiani vastuseid tuleviku väljavaadete osas Iraagi vanglates ja kurdide aladel paikevates põgenikelaagrites, mistõttu naasvate inimeste arv Euroopasse ilmselt edaspidi kasvab.
Mida võtavad Euroopa riigid ette oma kodanikega, kes on naasnud ISIS-est või mõnest muust äärmuslikust organisatsioonist? Või nendega, kes küll pole koduriigist lahkunud, ent toetavad radikaalset mõttemaailma, on vägivaldsete rühmituste liikmed või teevad nende heaks tööd?
Mis on deradikaliseerumine ja eemaldumine?
Vanglakaristuse kandmisele lisaks on oluline, et inimene oskaks ja suudaks tulla tagasi ühiskonda. Terrorismivaldkonnas on taasühiskonnastumise eesmärkideks äärmuslase deradikaliseerumine ja eemaldumine, toetamaks tema edasist vägivallavaba elu. Deradikaliseerumiseks nimetatakse protsessi, kus inimene on loobunud ekstremistlikest vaadetest ja eemaldunud vägivallast.[3] Eemaldumine (ingl disengagement) on aga protsess, mis viib pärast organisatsiooni ideoloogia läbikaalumist ja kognitiivset avanemist otsuseni organisatsioonist lahkuda.[4] Need protsessid võivad toimuda samal ajal, aga ei pruugi – inimene võib olla äärmusorganisatsiooni liige, aga mitte enam toetada nende ideoloogiat. Samal ajal võib ta lahkuda organisatsioonist, aga sisimas ikkagi pooldada nende poolt loodud maailmakorda.
Ülevaate oma riikide deradikaliseerumist ja/või organisatsioonist eemaldumist toetavatest meetoditest andsid intervjuudes 17 Soome, Rootsi, Saksamaa, Ühendkuningriigi, Austria ja Hollandi spetsialisti, kelle seas oli nii Euroopa Liidu ja Siseministeeriumite ametnikke, psühholooge, noorsoo- jasotsiaaltöötajaid, aga ka teadlasi ja deradikaliseerumisprogrammide loojaid.
Milliste tegevuste ja jututeemadega toetada terroristi taasühiskonnastumist?
Intervjuudes keskenduti peamiselt kahele teemale: milliseid tegevusi äärmuslasega tehakse ja millest omavahel räägitakse?
Intervjueeritud organisatsioonide praktika oli üldjoontes sama. Äärmuslase deradikaliseerumist ja/või organisatsioonist eemaldumist toetavad tegevused jaotuvad nelja kategooriasse:
- mentori määramine
- sotsiaal-majandusliku abi pakkumine
- psühholoogiline nõustamine
- religioosne nõustamine
Kui klient – nagu sageli mentorid inimesi, kellega töötavad kutsuvad - ja mentor on loonud usaldusliku sideme, kaardistatakse koos äärmuslase abivajadused ja tegevused, mida indiviid soovib ette võtta, et saaks eluga edasi minna. Kaardistuse käigus tavaliselt selguvad ka põhjused, miks inimene üleüldse võttis omaks äärmusliku maailmavaate ja/või liitus organisatsiooniga. Seda infot saab võtta arvesse nii konkreetse inimese toetamisel kui ka äärmusluse ennetamistegevuse arendamisel.
Üldjuhul toetab mentor inimest protseduuride tegemisel, mis on seotud kas tööotsingute, õpingute alustamise, jätkamise või mõne muu eluks vajaliku protsessiga. Et toetada vägivallast vaba sõpruskonna teket, aitab mentor leida inimesele vabaajategevusi, mille kaudu saab end väljendada, aga ka luua uusi tutvusi. On ka neid, kellel on vaja psühholoogilist või religioosset nõustamist, et tulla toime läbielatuga ja seda mõtestada, ent üldjuhul vajatakse abi sotsiaal-majandusliku sfääri kuuluvate tegevustega. Üks põhjus, miks ei olda huvitatud religioossetel teemadel vestlemisest võib olla see, et paljud äärmuslased liituvad organisatsiooniga mitte ideoloogilistel, vaid sotsiaalsetel põhjustel: kardetakse üksinda teistest maha jääda, kui ülejäänud sõpruskond on juba liitunud äärmusrühmitusega, nähakse võimalust teha karjääri, teha midagi olulist või lihtsalt kuuluda kusagile.
Vestlused keerlevad peamiselt kolme teema ümber:
identiteet
kuulumine ja kanalid
religioon ja ideoloogia
Kuna äärmusrühmitusse kuulumine annab paljudele kaua-otsitud koha, arutletakse vestluse käigus palju inimese rolli üle elus ja ühiskonnas. Kellena ennast inimene näeb? Kes ta soovib olla? Mis on talle oluline? Kuidas ta saaks oma ideid ellu viia ja nt aidata kodusõjas kannatavaid süürlasi viisil, mis on seaduslik ja ei hõlma vägivalda?
Olulisel kohal on vestlustes subkultuuris või rühmituses levinud narratiivid, olgu nendeks „Lääs vihkab moslemeid!“ või „Kõik kristlased toetavad Palestiina okupeerimist!“, mis on toetanud inimese eraldumist muust ühiskonnast ja õigustab inimese silmis ka (vastu)vägivalda teatud gruppide suunas. Vestlused teemal „Kuidas olla õige moslem antud riigis?“ ja arutelud riikide välispoliitiliste otsuste ning tegude üle on väga olulisel kohal uue identiteedi leidmiseks, mille teket deradikaliseerumise ja/või eemaldumise protsess peaks soodustama.
Kõiki vestlusi peavad äärmuslased oma mentoriga. Kui avaldatakse soovi, pakutakse võimalust rääkida religioonist ja organisatsiooni ideoloogiast kohaliku imaamiga, ent mitte alati. Kuna antud töö on väga individuaalne, siis nii mõnedki spetsialistid on leidnud end väga eripärastest olukordadest. Nt, on juhtumeid, kus nii mentor kui ka äärmuslane on hakanud koos Koraani ja selle tõlgendusviise uurima, sest vestluste käigus on selgunud, et kumbki ei ole pühatekstiga põhjalikumalt tutvunud.
Deradikaliseerimine vs deradikaliseerumise toetamine
Millistest põhimõtetest oma töös lähtutakse?
Kõik spetsialistid rõhutasid intervjuudes, et iga inimene on indiviid ja põhjused, miks ta on jõudnud radikaliseerumise ja/või äärmusorganisatsiooniga liitumiseni on väga erinevad. Seepärast peab iga inimese toetamisel võtma aega, et selgitada välja tema teekonna tagamaad ja vajadused, et liikuda vägivallatu ja mõõdukat mõttemaailma hõlmava eluni. Need protsessid on pikad ja ei ole kindlaid retsepte, milliseid meetodeid kasutada ja kui kaua.
Teine oluline põhimõte on, et kedagi ei saa ega ka tohi sundida sel teel. Inimene peab ise soovima muutuda ja spetsialistid saavad teda seejuures aidata. Mitte kedagi ei saa sunniviisiliselt deradikaliseerida, küll aga saab toetada indiviidi deradikaliseerumist.
Milleks uurida deradikaliseerumist? Kaardistus praegu kasutusel olevatest meetoditest ja vestlusteemadest aitavad tõsta teadlikkust praktikatest, mis on kasutuses, aga ka toetab riike ja organisatsioone oma tegevuste loomisel, kellel veel taolisi programme ei ole. Lisaks, mõistes põhjusi, miks inimene radikaliseerus ja/või liitus äärmusliku organisatsiooniga, on võimalik luua tugevamad ja läbimõeldumad ennetusviisid, et vähem inimesi jõuaks vägivallani.
[1] Joana Cook, Gina Vale, From Daesh to ‘Diaspora’: Tracing the Women and Minors of Islamic State. International Centre for the Study of Radicalisation, 2018.
[2] Joana Cook, Gina Vale. From Daesh to ‘Diaspora’ II: The Challenges Posed by Women and Minors After the Fall of the Caliphate. International Centre for the Study of Radicalisation, 2019.
[3] Hamed El-Said, New Approaches to Countering Terrorism. Palgrave Macmillan, 2015, 10;
Angel Rabasa, Stacie L. Pettyjohn, Jeremy J. Ghez, Christopher Boucek, Deradicalizing Islamist Extremists. – National Security Research Division, 2010, 1–2.
[4] Angel Rabasa, Stacie L. Pettyjohn, Jeremy J. Ghez, Christopher Boucek, Deradicalizing Islamist Extremists. – National Security Research Division, 2010, 11–12;
Mary Beth Altier, Christian N. Thoroughgood, John G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology. – Journal of Peace Research. Vol 51, No 5, 647–661.
29. aprill 2020